Geograafia
Kirjalikes allikates mainitakse saart esimest korda 1386. aastal (Kyne), asustust 1518. aastal.
Koha kirjeldus
Viimastel aastatel tehtud väljakaevamiste tulemusel on aga selgunud, et esimesed inimasutuse jäljed Kihnu saarel ulatuvad 3000 aasta taha. Leiuainese vähesus osutab asustuse lühiajalisusele, võimalik, et tegemist oli hooajalise hülgeküttide või kalurite laagripaigaga.
Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonda. 16. sajandi teisel poolel toimunud Liivi sõjas käis Kihnu sõdivate riikide vahel käest kätte. 1562-1565 kuulus see Taanile, 1565-1575 ja 1582-1600 Poolale, 1575-1582 Venemaale.
1600-1710 oli saar nagu teisedki Eesti alad Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 1627 kuni 1680 algul von Thuri ja seejärel de la Gardie eravaldus. Saarele jõudis luteri usk. Halduslikku kuuluvusse tõi muutuse Põhjasõda, mille tulemusel Kihnu koos teiste Eesti aladega ühendati Vene impeeriumiga. Puhkenud katk jättis ellu umbes 60 inimest. 1819. aastal vabastati talupojad pärisorjusest ja neile anti perekonnanimed. 1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad.
Kihnu elanikkond kujunes Saare- ja Läänemaalt ning Muhust tulnud eestlastest. Saarel on elanud ka liivlasi ja rootslasi.
Mida vaadata? Lisaks Sangelaidudele (kümnele laiule saare loodeosas) on looduskaitse alla võetud kaks rändrahnu:
Kassikivi ehk Kihnu Kassikivi ümbermõõduga 4,5m ja Liiva-aa Suur Kivi ehk Kihnu Liivaaia Kivi ümbermõõduga 12m.
Äramärkimist vajavad kaitse all olevad 4 väga vana puud: Koksi talu maadel kasvab vana tamm, mille ümbermõõt on 3,1m ja kõrgus 26 m Kihnu mõisaaseme 3 suure pärna ümbermõõdud on 3,2; 2,5; 2,3m ja kõrgused 17m, 17m, 16m.
Vana kirik (õigupärast kabel) asus saare põhjatipus kõrgemal liivakaldal. Legendi järgi hävis see Põhjasõja ajal tulekahjus (1700-1710). Vanakiriku mäelt on leitud ka tolleaegne matmispaik nn maa-alune kalmistu. Luterlik kirikureform jõudis Kihnu Rootsi valitsemise algul 1530.a paiku. Uus kabel ehitati saare keskele umbes praeguse kiriku kohale. 1624 asutati samasse abikirik. 1840.a alanud usuvahetusliikumise käigus läksid kihnlased massiliselt õigeusku. Tsaari ukaasi kohaselt anti kivist kirikuhoone õigeusu kogudusele, hoonele ehitati sibulkuppel. Kiriku ümber olev aed ja värvilistest tellistest värav on ehitatud selle sajandi algul. Kalmistu on kihnlaste jaoks sama püha koht kui kirik. Tänapäeval kasutusel olevalt surnuaialt leiame riste, millel surmaajaks on märgitud möödunud sajandi lõpp. Surnuaia peavärava lähedale on maetud kuulus kapten Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn, kelle põrm toodi Taanist Kihnu 1992.a. Tema kõrval puhkab Jõnnu viimase laeva "Rock-City" saarlasest puusepp Karl Jerkwelt. Jõnnu mälestuskivi on püstitatud kapteni kodukohta Rootsikülla märkimaks kange mehe sünnikohta.
Kihnu muuseum asutati 1974. a. vanasse koolimajja. Ühes majapooles on Kihnu naivistide loomingut ja kuulsaid Kihnu mehi - kodu-uurija Theodor Saart, metskapten Enn Uuetoad, hõbedasepp Peeter Rooslaidu tutvustav väljapanek ja teises pooles kõik igapäevaelu puudutav: tööriistad, rõivad, käsitöö, mööbel. Muuseumi fondi suuruseks on üle 700 eseme.
Kihnu tuletorn, mis asub saare lõunatipus Pitkänä neemel, on Inglismaal valmistatud detailidest kokku monteeritud 1864. aastal. Kihnlased kutsuvad tuletorni puagiks, nn puagivahid on läbi aegade olnud enamasti venelased.
Tuletorni kõrgus mere- ja maapinnast on vastavalt 31 ja 29 m.
